Suriname 2006

Minule jäi blog'itavadest teemadest "Külaelu" ja seega püüan siin teha väikese mitte-millelegi pretendeeriva subjektiivse tagasivaate maruunide (ing. maroon) igapäevaelule nendes külades, millest oma retkel möödusime.

Maruunide taustast ja ajaloost saate juurde lugeda Tarmo sissekandest, seetôttu pole môtet sellel siin pikemalt peatuda, küll aga lugedes meeles pidada, et tegu on ärapôgenenud orjadega.

Kogu reisi jooksul, eriti aga Tapanahony ja Saramacca jôgesid mööda liikudes pidime endale sageli meelde tuletama, et oleme Lôuna-Ameerikas, mitte Aafrikas. Kuigi Aafrika taust ja môju on siinsele rahvale väga ilmne, on siiski tegu aastasadade jooksul teisel mandril omaette arenenud kultuuriga, mille liikmed olid juhuse läbi kokku sattunud. Selle all môtlen ma seda, et juhus oli mängus nii selles, millal ja kus orjad Aafrikast kokku osteti, millal ja kuhu nad laevadega saadeti, kes üldse üle ookeani laevareisil ellu jäi, millistesse istandustesse nad maha müüdi ja millises koosseisus neil sealt pôgeneda ônnestus. Keelest, mille maruunid Surinames omavahel suhtlemisel kasutusele vôtsid, lubas kirjutada pikemalt Rein.

Maruunid pôgenesid istandustest sisemaale mööda jôgesid ning jôgede kallastele on nad erinevates kohtades pidama jäänud. Üsna reisi alguses hakkas silma, et paljud külad on rajatud mitte kallastele, vaid jôe keskel asuvatele saartele. Kaarti vaadates selgus, et sôna "tabiki" ehk "river island" sisaldavad ka paljud kohanimed - Dritabiki ("3 saart"), Langa Tabiki, Bada Tabiki jne.

Kui uurisin meie giidi Gilberti käest, miks inimesed eelistavad elada väga tiheda asustusega saarel pigem kui kallastel, kus vaba maad on piiramatult, tôigi ta pôhjuseks ajaloolise hirmu - ta vastas, et saarele saab läheneda ainult keegi, kellel on paat ning kes teab, millist teed pidi tulla (selgituseks, et jôgi on kohati väga madal ning rohkete kivide tôttu paadiliiklusele ohtlik). Ma ei ole kindel, kas seda saab reeglipärasuseks pidada, aga mulle jäi mulje, et paljud külad asusid kärestike "taga" ehk siis kesiganes vastuvoolu sisemaa suunas sôitis, tema liikumist takistasid ja aeglustasid kiirevoolulised kärestikud. Oma ôppetunnist kärestikes on lubanud kirjutada Rain

Keskmine maruuniküla koosneb 100-200 elanikust ning on oma vormilt suur hulk väikeseid ebakorrapäraselt paigutatud üheinimese elamuid. Kuigi meie môistes tänavaid seal ei ole, oli küladel ometi mingi standardne vorm - igal külal oli oma nö. paadisadam ehk randumiskoht (ning seetôttu said tulijad külla siseneda vaid ühte jalgrada pidi), oma ujumise- ja pesupesemise koht, pühapaik ehk "oraakli koht" kuskil küla keskel ning jalgrajad, mis viisid külast eemal asuvasse vôssa, mida väljakäiguna kasutati. Küla serval asus alati ka maja vôi paar "pagendatud" naiste tarvis (menstrueerivad, sünnitavad ja vastsündinuid imetavad naised), kes vôisid kasutada ainult nende jaoks määratud jalgradu ning kellel oli eraldi ligipääs jôele.

Maruunide majad on kämpingut meenutavad ühekorruselised (vastandina indiaanlastele, kelle elamud on kahekorruselised), ilma akendeta ja meie standardite järgi naljakalt väikeste ja madalate ustega. Uks oli sageli maja uhkus - ndyuka'de uksed olid kirevate mustritega, saramacca'de omad valdavalt puunikerdustega ääristatud. Siin-seal vôis uste küljes kohata ka "muust maailmast" siia eksinud esemeid.

Need hütid on täpselt nii laiad, et sinna saab ööseks risti riputada vôrkkiige ja enam-vähem sama on ka nende pikkus. Naised ja mehed elavad eraldi, lapsed üldjuhul koos emaga (vôi vajadusel koos mône emapoolse sugulasega). Kuigi mônedel majadel olid tulekolded sees, näisid maruunid eelistavat toimetada väljas ja nii kuulus enamasi naiste elamu juurde väliköögi moodi katusealune.

Valdav osa sotsiaalset elu külades toimub naistel ja meestel lahus. Mehed söövad küll koos, kuid igaüks oma naise valmistatud ja serveeritud toitu. Maruunide naised ja lapsed näivad vähemalt poole päevast veetvat jôes vôi selle ääres toimetades - kui lapsed üldjuhul mängivad ja hullavad niisama, siis naised küürivad andunult pesu ja löövad liivaga hôôrudes potte särama.

Lisaks küla-majapidamisele on enamikel peredel kuskil eemal paadisôidu kaugusel alepôllunduse pôhimôttel haritav maalapp koos väikese elamuga. Seal kasvatatakse juurvilju, banaane, maniokki e. cassavat jms. Ka siinkandis iga söögikorra juurde kuuluv riis on "kodumaine".

Meeste asi on uuel maalapil puud langetada, naistele jääb kogu ülejäänud töö. Nagu Tarmo ühest sissekandes sai lugeda, on meestest siinkandis aeg-ajalt kasu siis, kui neil ônnestub môni loom kätte saada

Sellisel viisil nagu meie ringi reisisime - peatudes lühidalt tee peale jäävates külades ning neis ringi jalutades - oli mõistagi keeruline kohalikega kontakti saada. Arvestades valgete rolli maruunide ajaloos, ei saa nende valdavalt tõrjuvale hoiakule ka midagi ette heita. Erandiks olid lapsed, kes varjamatu huviga meie tegemisi jälgisid, "eksootilisest" valgest käest kinni tahtsid hoida või sülle mangusid.

Nagu eile sai pôgusalt mainitud möödusid meie seiklusrikka merereisi viimased päevad Danpaatis - väikeses rikaste Hollandi turistide jaoks môeldud resordis. Koht ise oli oma nime saanud teiselpool jôge asuvalt Dan-i nimeliselt külalt, kuhu meile môistagi ka kohe saabumisel lahkelt ekskursiooni pakuti. Kuna me olime just saabunud mônevôrra metsikumast kandist kus meil päris mitmeid kohalikke külasid näha oli ônnestunud olime esialgu küll veidi skeptilised kuid otsustasime siiski seal ära käia - peamise plaaniga kojutoomiseks veidi suveniire jahtida.

Järgmisel hommikul ootas paadisilla juures meie giid Roland - lühikest kasvu vasakut jalga veidi liipav ja pidevalt nina nokkiv mees, kes sônagi inglise keelt ei rääkinud. Reinu algne häälestus oli ilmselgelt väga tôrjuv ja Rolandi plaan, et tema räägib Reinule kohalikus Sranan togos ja Rein siis tôlgib meile ülejäänutele kukkus peale paari esimest lauset haledalt läbi.

Kui me siis lôpuks siiski Rolandi sabas ilusas hanereas külasse saabusime sai vähemalt minule selgeks, et Reinu omapoolne plaan omapäi Dan-i peale pôtrama minna oleks vähemalt sama haledalt läbi kukkunud - tegemist oli päris korraliku suure külaga, kus vähemalt minu treenimata silm majade asetuses mingit korda ei suutnud tabada - samas selgus üsna pea, et hulk kohti olid ühel vôi teisel pôhjusel off limits.

Oma inglise keele riismetega oli Roland meie jutust välja korjanud, et me soovime midagi osta ning seega viis ta meid esmalt joonelt kahte kohalikku erinevaid kodutarbeid (nagu harjad, ämbrid ja pesupulbrid) müüvasse kuuri. Teises poes hakkas mulle koitma, et ilmselt on Roland meie soovidest veidi valesti aru saanud ja môningase seletamise peale jôudsime ühisele arusaamale selles, mida me otsime. Väikese majade vahel tiirutamise järel jôudsime kohalike naiste seltskonnani, kes pakkusid meie hulka erinevaid pudelkôrvitsast uuristatud kausse ja puust nikerdatud kamme - kôik üsna tavaline ja ootuspärane turistikaup. Ostsime sealt ilma erilise suurema vaimustuseta üht-teist ja Roland jätkas küla ringkäiku, meie tal suhteliselt osavôtmatult sabas.

Külas liikudes oli kôikjal märgata kohalikku puunikerdamisoskuse kôrget taset - kui Marowijne-äärsetes külades olid majade kaunistused peamiselt maalitud uksed, siis Danis (ja nagu me hiljem teada saime siis ka teistes Saramacca jôe külades) oli selle asemel ohtralt nikerdusi.

Meie ekskursioon jôudis ringiga tagasi jôe äärde, kus Roland meile peamiselt zhestide varal kohalikku paadivalmistamist selgitada püüdis, kui mina ringi vahtides pôôsast ühe vana ja väga lihtsa pooleksläinud môla leidsin. Minu küsimusele "Kan taki?" vastas Roland veidi hämmeldunud ilmel, et vôin küll vôtta. Kui me siis hetk hiljem taas külasse sisenesime, märkasin ma ühe hüti katuse all seina najal palju peenemat, nikerdustega môla. Näitasin seda Rolandile näpuga, mille peale ta äkitselt taibates küsis "You want?" ja kui ma siis kinnitasin, et meeleldi algas meie külastuses sootuks uus etapp.

Roland läks lähima puu all istuva vanatädi juurde ja selgitas viimasele minu soovi. Seepeale möirgas tädi tükk aega valjult naerda, aga andis môista, et tal pole midagi selle vastu, kui keegi sellist vana kola osta peaks tahtma. See viis meid hinnaläbirääkimisteni ja minu küsimus "Omeni?" (Sranan togo tuletis ingliskeelsest väljendist "how many") pani tädi ilmsesse kimbatusse. Otsustasime siis omalt poolt 30 Suriname dollarit hinnaks välja pakkuda ja tädi oli ilma pikemata nôus.

See vallandas seni väga vaikses ja unisena tundunud külas omamoodi paanika ning äkitselt hakkas iga nurga tagant saabuma kohalikke mehi ja poisse, môlad käes, kes pakkusid oma kaupa ja kinnitasid, et "same price". Kui kôigepealt Rain ja siis ka Rein ja Rosita olid oma môlad ostnud, püüdsime selgitada, et meid huvitab ka igasugu muu sarnane kraam - selle peale marssisime ca. järgmise tunnikese mööda küla ja tuulasime igasugu vana kola sees. Kokkuvôttes ostis Helelyn veel ühe umbes poolemeetrise diameetriga puust vaagna ja Rosita hankis endale ühe kohaliku majakese puust fassaadikaunistuse.

Niiet tôenäoliselt saab järgmine Hollandi turistide grupp veidi üllatunud olema, kui neile Danis ohtralt môlasid pakutakse.

Peale üheksat päeva peamiselt paadis istumist, aga siiski vahepeal ka lennukit ja suurema osa tänasest päevast Isuzu bussis rappumist lôpuks siis tagasi linnas ja üllatus kui suur koduseid uudiseid lugedes. Hästi tehtud.

Meie reis algas siis eelmise nädala teisipäeval, kui veidi peale hommikusööki saabus meie hotelli popi soegu ja valge Nike-i nokamütsiga Gilbert, kes osutus meie giidiks järgmise nädala jooksul. Koos pakkisime meie seljakotid bussi peale, viskasime kaks kotitäit mitte-hädavajalikke asju Albergo Alberga pakihoidu meie naasmist ootama ning vurasime mône tunniga Suriname idapiiri äärde Albinasse. Seal täiendasime kiirelt oma alkoholivarusid - nimelt on külapealike hulgas populaarne valuuta liitrine valge rummi pudel - ja veidi peale keskpäeva määrisime end pôhjalikult päiksekreemiga sisse ja asusime Marowijnet mööda ülesvoolu teele.

Siin oleks vist kohane rääkida paari sônaga Suriname kirjust ajaloost. Kui Hollandi West Indies Company tänases Surinames esmalt kanda kinnitas, toodi siia suurtes hulkades orjatööjôudu Aafrikast. Selle kandi omamoodi loodus ja geograafia vôimaldasid aga midagi, mis näiteks Pôhja-Ameerikas oli oluliselt keerulisem - ja nimelt putkas arvestatav hulk orjadest jôgesid mööda sisemaale, kust nende uuesti kättesaamine oli nii keeruline, et plantatsioonipidajatel oli reeglina odavam Aafrikast uued orjad tellida. Sellised ärakaranud orjade (e. kohaliku nimega maroonide, eesti geograafiateatmikes tuntud ka vôsaneegrite nime all) kolooniad sisemaal moodustasid ajapikku oma väga erinäolise kultuuri, mis on suuresti säilinud tänase päevani.

Lühidalt oligi meie plaan liikuda maroonide külasid mööda kuni nende asustusala lôpuni Tapanahony jôel, peale mida algab Amazonase indiaanlaste ala. Kogu seda kirjut seitset päeva on tôepoolest väga keeruline kuidagi lühidalt kokku vôtta - iga päevaga muutus nii jôgi kui selle äärsed külad. Esimesed kaks ööd olime Loka Loka küla lähedal väikestes hüttides, sealt edasi muutus majutus jôe äärde külade lähedusse üles tômmatud vôrkkiikedeks. Külade suurus varieerus paarist majakesest kuni Dritabiki-nimelise kohaliku metropolini, kus üsna kaootilises hüttide ja katusealuste rägastikus elas kokku ca. tuhatkond inimest. Jôest kalapüüdmine tundus olevat küsimus konksuga nööri sisseviskamisest ning kala väljasikutamisest, ühel päeval ônnestus näha, kuidas ühe vastutuleva paadi omanik äkki plartsuga vette kargas ning seal ujuva kitse paljaste kätega kinni püüdis, ära uputas ja paati tiris. Päev hiljem märkasid meie endi paadimehed kaldal liivaluitel kaht iguaanat - keerasid paadi kaldasse, kargasid välja ja püüdsid üsna kurjakuulutava väljanägemisega ca. meetripikkuse sisaliku taas paljakäsi kinni, vôtsid tal pôôsa taga kôri maha ja küpsetasid ôhtul indiaanlaste laagris ära. Maitses väga hea.

Pühapäeval sôitsime viimasest indiaanikülast Apetinast veel tunnikese jagu ülesvoolu, et ronida Tebu Top-i nimelise mäe otsa, mis osutus keset dzhunglit kôrguvaks pea püstloodsete seintega 347 meetri kôrguseks graniidist muhuks - väga omapärane ja veider vaatepilt. Erinevatel asjaoludel jôudsime päris tippu koos Helelyni ja Rositaga ainult kolmekesi (lisaks küll veel ka Gilbert ja kohalik indiaanlasest teejuht).

Tebu top oli ka meie retke kôige lôunapoolsem paik, sealt liikusime kahe päevaga tagasi Dritabikisse, kust kohalik 10-kohaline lennuk meid peale korjas ja mônekümneminutise lennu järel Saramacca jôe ääres maha pani. Sealt korjas järgmine paat meid peale ja viis väga peenesse Hollandi pensionäride pühkekülasse Danpaatisse, kus me siis viimased kaks päeva jôes ujusime, raamatuid lugesime ja ülehinnatud Parbot jôime.

Täna hommikul lehvitasime personalile ja asusime Paramaribo poole teele, kohale jôudsime ôhtul kella kuue paiku.

Eile pidime oma juba väga armsaks saanud vôôrastemajast välja kolima, sest meie esialgne broneering oli ainult kaheks ööks ja nagu selgub, on Albergo Alberga tôepoolest suurepärase hinna ja kvaliteedi suhtega ööbimiskoht ning seetôttu ka ôigustatult populaarne. Suurema osa eilsest päevast veetsimegi linna erinevaid odavaid hotelle ja vôôrastemaju mööda joostes ja tubade hinna üle tingides. Alloleval pildil tasub tähelepanu pöörata kirjale, mis administraatori pool leti siseküljele hoolikalt maalitud on - sellest oli hinnaläbirääkimistel kahtlemata abi.

Vastu ôhtut maandusime 5 eurot odavamas Amazoni vôôrastemajas, kust homme hommikul lahkume sisemaa suunas. Sellega seoses on meie poolt ilmselt oodata pikemat eetrivaikust. Homme istume bussi peale ja sôidame Prantsuse Guajaana piirile Albinasse, kust keskpäeva paiku vôtame paadid ja hakkame Marowinje ja hiljem Tapanahony jôgesid mööda lôuna poole liikuma. Millalgi vôtab meid mingi lennuk kuskilt peale ja viib kuhugi järgmisesse väiksesse kohta, kust siis kuuldavasti on vôimalik kanuud rentida, et nendega siis Gran Rio jôge mööda Prof. van Blommenstein mereni (kaardi järgi üks suurem järv keset Surinamet) Pokigroni külasse jôuda. Sinna peaks meil 28. septembri hommikuks buss vastu tulema, kust siis omakorda "perfektsete teeolude" (reisifirma sônastus) korral pidavat vôimalik olema nelja tunniga Paramaribosse jôuda.

Täna laeme siis fotokate mälukaardid tühjaks ja akud täis - kuna elektrit vahepealse 9 päeva jooksul ei ole siis jääb üle loota, et meie kaasasolevatest varudest piisab.

Selgus, et Amsterdami lennujaama info oli siiski veidi liialt optimistlik - meie lennuk *saabus* ca. tund aega peale esialgset plaanitud väljalendu.

Lend ise laabus lahedalt ja suurema söömise tähe all, Paramaribosse saabusime juba pimedas. Lennujaamast kesklinna oli parajalt pikk sôit - tubli 45 kilomeetrit - ning peale asjade tuppaviimist otsustasime veel enne magamaminekut ära proovida kohaliku ilmsete Eesti Raudtee môjutustega ôllemargi "Parbo". Rosita vabandas ja leidis, et tema pikaksveninud sünnipäev saab siiski lôpu ning jäi hotelli magama, meie ülejäänud jalutasime lähimasse baari ja tiksusime seal järgneva tunni. Kuna koduse aja järgi hakkas kell saama 5 hommikul otsustasime siiski ka magama kobida.

Täna oli meil siin väga päikseline ja väga palav päev, vahetasime veidi kohalikku raha, ostsime raamatupoest paar kaarti, käisime söömas ambitsioonika nimega kohas Dumpling #1 (kus pelmeenid olid tôepoolest suurepärased) ja püüdsime end linnas üldse veidi orienteerida.

Paramaribo ise on väga tore aga tôesti äärmiselt omapärane koht. Arutasime omavahel ja nôustusime üksmeelselt, et kui keegi oleks ükskôik keda meist mingi aeg tagasi lihtsalt keset Paramaribot maha pannud, palunud veidi ringi vaadata ja siis ära arvata, mis kohaga on tegemist, ei oleks me ilmselt suutnud isegi kontinenti välja pakkuda. Inimesed tänaval on läbisegi Aafrika, Hiina, India ja Indoneesia näojoontega, majad on puust, valged, kahekorruselised ning koloniaalses stiilis, poodide sildid vaheldumisi hiina ja hollandi keeles, palmid vaheldumisi paplitega.

Kuna täna on laupäev ei saa me oma edasisi plaane hetkel veel kuigi täpseks - telefonitsi püüdsime veidi asju ajada, aga nähtavasti ônnestub meil alles esmaspäeval mône kohaliku reisikorraldaja jutule pääseda, et siis järgmiseks nädalaks organiseerida lennuk, mis meid sisemaale viiks - teed ulatuvad rannikust vast nii sajakonna kilomeetri kaugusele ning sealt edasi pääseb ainult kas lennates vôi jôgesid mööda.

Aga pole meil ka siin viga midagi.