Maruunide külaelust
Africa away from Africa
29.09.2006
33 °C
Minule jäi blog'itavadest teemadest "Külaelu" ja seega püüan siin teha väikese mitte-millelegi pretendeeriva subjektiivse tagasivaate maruunide (ing. maroon) igapäevaelule nendes külades, millest oma retkel möödusime.
Maruunide taustast ja ajaloost saate juurde lugeda Tarmo sissekandest, seetôttu pole môtet sellel siin pikemalt peatuda, küll aga lugedes meeles pidada, et tegu on ärapôgenenud orjadega.
Kogu reisi jooksul, eriti aga Tapanahony ja Saramacca jôgesid mööda liikudes pidime endale sageli meelde tuletama, et oleme Lôuna-Ameerikas, mitte Aafrikas. Kuigi Aafrika taust ja môju on siinsele rahvale väga ilmne, on siiski tegu aastasadade jooksul teisel mandril omaette arenenud kultuuriga, mille liikmed olid juhuse läbi kokku sattunud. Selle all môtlen ma seda, et juhus oli mängus nii selles, millal ja kus orjad Aafrikast kokku osteti, millal ja kuhu nad laevadega saadeti, kes üldse üle ookeani laevareisil ellu jäi, millistesse istandustesse nad maha müüdi ja millises koosseisus neil sealt pôgeneda ônnestus. Keelest, mille maruunid Surinames omavahel suhtlemisel kasutusele vôtsid, lubas kirjutada pikemalt Rein.
Maruunid pôgenesid istandustest sisemaale mööda jôgesid ning jôgede kallastele on nad erinevates kohtades pidama jäänud. Üsna reisi alguses hakkas silma, et paljud külad on rajatud mitte kallastele, vaid jôe keskel asuvatele saartele. Kaarti vaadates selgus, et sôna "tabiki" ehk "river island" sisaldavad ka paljud kohanimed - Dritabiki ("3 saart"), Langa Tabiki, Bada Tabiki jne.
Kui uurisin meie giidi Gilberti käest, miks inimesed eelistavad elada väga tiheda asustusega saarel pigem kui kallastel, kus vaba maad on piiramatult, tôigi ta pôhjuseks ajaloolise hirmu - ta vastas, et saarele saab läheneda ainult keegi, kellel on paat ning kes teab, millist teed pidi tulla (selgituseks, et jôgi on kohati väga madal ning rohkete kivide tôttu paadiliiklusele ohtlik). Ma ei ole kindel, kas seda saab reeglipärasuseks pidada, aga mulle jäi mulje, et paljud külad asusid kärestike "taga" ehk siis kesiganes vastuvoolu sisemaa suunas sôitis, tema liikumist takistasid ja aeglustasid kiirevoolulised kärestikud. Oma ôppetunnist kärestikes on lubanud kirjutada Rain
Keskmine maruuniküla koosneb 100-200 elanikust ning on oma vormilt suur hulk väikeseid ebakorrapäraselt paigutatud üheinimese elamuid. Kuigi meie môistes tänavaid seal ei ole, oli küladel ometi mingi standardne vorm - igal külal oli oma nö. paadisadam ehk randumiskoht (ning seetôttu said tulijad külla siseneda vaid ühte jalgrada pidi), oma ujumise- ja pesupesemise koht, pühapaik ehk "oraakli koht" kuskil küla keskel ning jalgrajad, mis viisid külast eemal asuvasse vôssa, mida väljakäiguna kasutati. Küla serval asus alati ka maja vôi paar "pagendatud" naiste tarvis (menstrueerivad, sünnitavad ja vastsündinuid imetavad naised), kes vôisid kasutada ainult nende jaoks määratud jalgradu ning kellel oli eraldi ligipääs jôele.
Maruunide majad on kämpingut meenutavad ühekorruselised (vastandina indiaanlastele, kelle elamud on kahekorruselised), ilma akendeta ja meie standardite järgi naljakalt väikeste ja madalate ustega. Uks oli sageli maja uhkus - ndyuka'de uksed olid kirevate mustritega, saramacca'de omad valdavalt puunikerdustega ääristatud. Siin-seal vôis uste küljes kohata ka "muust maailmast" siia eksinud esemeid.
Need hütid on täpselt nii laiad, et sinna saab ööseks risti riputada vôrkkiige ja enam-vähem sama on ka nende pikkus. Naised ja mehed elavad eraldi, lapsed üldjuhul koos emaga (vôi vajadusel koos mône emapoolse sugulasega). Kuigi mônedel majadel olid tulekolded sees, näisid maruunid eelistavat toimetada väljas ja nii kuulus enamasi naiste elamu juurde väliköögi moodi katusealune.
Valdav osa sotsiaalset elu külades toimub naistel ja meestel lahus. Mehed söövad küll koos, kuid igaüks oma naise valmistatud ja serveeritud toitu. Maruunide naised ja lapsed näivad vähemalt poole päevast veetvat jôes vôi selle ääres toimetades - kui lapsed üldjuhul mängivad ja hullavad niisama, siis naised küürivad andunult pesu ja löövad liivaga hôôrudes potte särama.
Lisaks küla-majapidamisele on enamikel peredel kuskil eemal paadisôidu kaugusel alepôllunduse pôhimôttel haritav maalapp koos väikese elamuga. Seal kasvatatakse juurvilju, banaane, maniokki e. cassavat jms. Ka siinkandis iga söögikorra juurde kuuluv riis on "kodumaine".
Meeste asi on uuel maalapil puud langetada, naistele jääb kogu ülejäänud töö. Nagu Tarmo ühest sissekandes sai lugeda, on meestest siinkandis aeg-ajalt kasu siis, kui neil ônnestub môni loom kätte saada
Sellisel viisil nagu meie ringi reisisime - peatudes lühidalt tee peale jäävates külades ning neis ringi jalutades - oli mõistagi keeruline kohalikega kontakti saada. Arvestades valgete rolli maruunide ajaloos, ei saa nende valdavalt tõrjuvale hoiakule ka midagi ette heita. Erandiks olid lapsed, kes varjamatu huviga meie tegemisi jälgisid, "eksootilisest" valgest käest kinni tahtsid hoida või sülle mangusid.
Posted by helelyn 12:13 Archived in Suriname Tagged round_the_world Comments (1)